sĭlentĭōsē, adv., v. silentiosus fin.
sĭlentĭōsus, a, um, adj. [silentium], perfectly still or silent: nactus opacae noctis silentiosa secreta, App. M. 11 init.
Adv.: sĭlentĭōsē, stilly, silently: silentiose geritur publicum bonum, Cassiod. Var. 11, 1 med.